Kuni meie botaanikaaiad ega muudki asjaomased asutused selle taime seemneid üldsusele ei vahenda, loodusest seemnete muretsemine on aga kuritegu, tuleb seemned tellida Inglismaalt. Merikapsas peab lugu sügavast liivasest mullast. Külva seemned varakevadel 30 cm suuruste vahedega 1-2 cm sügavusse ja lase taimel paar aastat jõudu koguda. Kui puhmik on sügiseks 40-50 cm kõrgune ja 50-60 cm laiune, võid ta kasvkoha järgmisel kevadel juba aprilli lõpul mustast kilest telgiga kinni katta. Pimedas ja soojas õhus kasvab juurikast välja pleegitatud rabarberit meenutav lehepunt. Murra igalt taimelt 2-3 lehte ja kata jälle kinni. Juuni algul hakka teda taas valgusega harjutama ja lase juurikasse jõudu koguda. Väetamine ja kastmine aitab tal kosuda. Ühelt taimelt murtakse lehti 3-4 korda, mida vanem taim, seda suurem saak. Merikapsast süüakse nagu lehtpeeti ehk mangoldit vokkroana, hautatult või suppides.

Harilik orashein Elymus repens

on sada korda neetud umbrohi. Temast ei saa jagu kõpla ega kultivaatoriga – sööme ta siis parem ära! Orasheina juurika toiteväärtus võrdub teraviljaga, see sisaldab tärklist ja suhkruid 76 %, valku 8,8 % ja rasva 0,5 %. Peale selle on juurikal omadus tuua välja teiste toidutaimede peent kõrvalmaitset.  

Risoom pestakse, tükeldatakse, kuivatatakse, röstitakse ja jahvatatakse peeneks ning lisatakse teesegusse. Saksamaal on joodud peterselliga maitsestatud orasheinateed seedimise kiirendamiseks ja maksa raviks. Pehmeks keedetud ja hakitud risoomi võib lisada salatitesse, suppidesse ja kastmetesse.

Harilik köömen Carum carvi

on juba aastasadade eest aiast loodusesse kolinud ja tunneb end seal hästi. Külva seemneid peenrasse või köögiviljaaia püsikute vahele. Tema noored lehed kõlbavad salatiks, sügisel väljakaevatud juurikas suppi maitsestama, seemned teeks ja ravimiks. Mulgid peavad köömneteed obligatoorseks mulgikapsaste kõrvale – see hoiab ära kapsasöömisele järgneva kõhupuhituse.

Paiselehe Tussilago farfara

noori lehti süüakse mais ja juunis nagu kapsast või spinatit, soolvees keedetud lehtedesse keeratakse lusikatäis hakklihatäidist ja saadakse paiseleherullid. Paiseleht kuulub ravitoidu hulka: parandab ja aitab vältida hingamisteede haigusi ja köha. Vanarahvas uskus, et ta kasvab veesoontel ja näitab kaevukoha kätte.

Vereva kukeharja Sedum telephium

paksud sinakad lehed on omapärase maitsega. Kui see sulle ei meeldi, leota neid mõni tund külmas vees ja valmista toituks nagu spinatit, hautades koos või ja munaga.

Villtakja Arctium tomentosum

noori kooritud varsi süüakse toorelt, hautatakse võiga või keedetakse soolavees. Maitsev ja tervislik! Risoomikeedust lisati toitudele luuvalu ja külmetuse raviks. Villtakja lehti seoti mädanevaile haavadele.

Loodusest salatisse

Veenmaks lugejat, et meie esiemad looduse toidulauda hästi tundsid, nimetagem siinkohal supisse ja hautisse lisatud või toorelt liha ja leiva kõrvale söödud taimi. Meie toitumisharjumused on sellest ajast saati muutunud. Kui tunned huvi meie pärimuskultuuri vastu, siis õpi neid taimi kõigepealt ära tundma.

Paljud metsa- ja aasaasukad on mürgised ja taime määramine looduses küllaltki keerukas ülesanne. Ladinakeelse nime järgi leiad interneti otsingumootori abiga hulga pilte ja teavet. Kõigepealt maitse sind huvitavat taime, proovi erinevates segudes ja katseta retsepte – nii saab selgeks, kas ta sulle toiduks sobib. Taime keemilist koostist tajub inimene maitsmismeele abil. Kui ühe või teise taime maitse on sulle vastukarva, on õigem see söömata jätta.

Taimedega tutvust tehes ära too neid enne kööki, kui oled täiesti kindel, et oled taime õigesti määranud.

Salatitaimed:

• valge ristiku Trifolium repens noored lehed;

• hariliku kirikakra Bellis perennis noored lehed parandavad salatina süües kopsukelmepõletikku;

• hariliku nurmenuku Primula officinalis noored lehed;

• mets-harakputke Anthriscus sylvestris noored lehed maitsevad nagu tuntud ürdi aed-harakputke omadki, juurikast saab hautist, see sobib suppide ja kastmete maitsestamiseks;

• harilik jänesekapsas Oxalis acetosella sobib salatisse ja vokkpannile;

• salatkress Lepidum sativum on üks C-vitamiinirikkamaid taimi üldse, lehtede eeterlikul sinepiõlil on antibiootiline toime; ravib hingamisteede haigusi ja põiepõletikku, kui värskelt võileival süüa;

• harilik hiirekõrv Capsella bursa-pastoris;

• harilik maajalg Clechoma hederacea maitsestab salatit;

• ahtalehise põdrakanepi Chamaenerion angustifolium noored võsud ja lehed hakitakse salatiks;

• põldohaka Cirsium arvense noored võrsed;

• valge iminõgese Lamium album ja vereva iminõgese L. purpureum noored võsud ja lehed;

• hariliku kortslehe Alchemilla vulgaris varjus kasvanud mahlakad noored lehed maitsevad nagu spinat;

• kõigi teelehtede Plantago major, P. media ja P. lanceolata noored lehed;

• hariliku raudrohu Achillea millefolium noorte lehtedega maitsestati salatit, et tugevdada verd, ravida nõrkust ja melanhooliat;

• haput oblikat Rumex acetosa söödi nagu spinatit või maltsa salatis, suppides ja hautistes;

• põld-piimohaka Sonchus arvensis noored lehed ja võrsed;

• vesihein Stellaria media sobis suppidesse ja hautistesse, võrsetipud toorsalatisse.

Paikkonniti erineb toiduks kogutud loodustaimede nimekiri tublisti ja kindlasti ei piirdu see vaid ülaltoodud näidetega.

Nõgese varrest saab läikivvalget siidist kiudu, millest vanasti suviseid kirikuriideid tehti. Soomlased on nõgesekiu kasvatamise ja töötlemise tehnoloogia ellu äratanud ja nende käsitöökodadest võib osta nõgesesärke.

Vanasti keedeti naadist suppi ja tehti piimahautist, aga teda võib süüa ka segasalatis koos keedetud nõgese, värske hanemaltsa ja valge iminõgesega.